Kirurgia ajalugu võib ulatuda kaugesse neoliitikumi. Aja arenguga arenes kirurgia kiiresti, mis omakorda ajendas aseptiliste tehnikate ja steriliseerimismeetodite väljatöötamist. 19. sajandil sündis anestesioloogia ja esimese narkoosi all tehtud operatsiooni tegi 1846. aastal Ameerika hambaarst. Kuigi protseduur toimus raamatukogu klassiruumis ja keegi ei kandnud valget kitlit, tähistas see tõeliselt operatsioonisaali ajaloo algust. Operatsiooniruumi areng: esimese põlvkonna operatsioonisaalid on tuntud kui Genesis Simple Operation Room. Meditsiini arenedes arenes 1886. aastal välja bakterioloogia ja leiutati auruga steriliseerimine; 1887. aastal kehtestati kätepesu meetod operatsiooni ajal; 1897. aastal hakati operatsioonide ajal kasutama maske; ja 1898. aastal hakati kasutama{11}}üle 100 aasta vanuseid kirurgilisi hommikumantleid.
20.-sajand Euroopas hakkasid haiglate erinevates palatites olema eraldi operatsioonisaalid, mis tähistas operatsioonitubade teise põlvkonna algust, mida me nimetame paviljonitüübiks. 1937. aastal toimus Pariisi maailmanäitus ja sel perioodil rajati ametlikult moodne operatsioonisaal.
20. sajandi keskel hakati haiglapalateid tsentraliseerima ja operatsioonisaalid jõudsid oma kolmandasse ajastusse: Central Type Operating Room (OPR). 1955. aastal avati ametlikult Tokyo ülikooli kesktüüpi operatsiooniosakond, mis tähistas tsentraliseeritud operatsioonisaalide algust Jaapanis; 1963. aastal töötati Ameerika Ühendriikides välja tsentraalselt varustatud operatsioonisaali paigutus; 1966. aastal rajati USA-s Bartoni memoriaalhaiglas maailma esimene laminaarse vooluga puhas operatsioonituba; ja 1969. aastal oli Briti tervishoiuministeeriumi soovitatud operatsioonisaali paigutus laialdaselt kasutatava jäätmekogumistüübi prototüübiks.